Train Smarter not Harder

- Hendrik Themas -

Jaanuar, 2019

 

Laupäevane lõigutrenn ülikoolis. Aprill, 2013

Olen tegelenud terve elu spordiga. Lapsena, kui veel organiseeritud treeningutes ei käinud, siis olin lihtsalt superaktiivne, liikuv, hiljem tegelesin 15 aastat kümnevõistlusega ja tänaseks olen fighter. Liikumine, võitlus, eneseületus on inimesele kõige loomulikum, arendavam ja rahuldust pakkuvaim tegevus üldse. Kogu selle kogemuse juures olen õppinud, et treenida tuleb targalt, mitte raskelt. Kui arvad, et jagan nüüd mingit imeviisi, kuidas kergelt tippu saada, siis pane see artikkel kohe kinni. Ei, kiirteed pole, iga päev tuleb 100% anda ja pingutada. Mida ma targema treenimise all mõtlen, vaatame järgnevast.

Olen palju kuulnud, et Themas on andekas, jõudis kiire ajaga kõrgele tasemele jne... bla bla bla. See on täielik jama. Ma pole andekas. Mis ma olen – jõhker tööloom. Alustasin võitlusspordiga 24 aastaselt, ega mul palju oskusi polnud. Mäletan, kui Tallinna Taipoksiklubis (Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia) alustasin, siis liitusin kohe profi/kogenud grupiga. Algul keegi isegi ei tahtnud trennis väga paariline olla, ma ei osand isegi lapasid hoida, üks trennikaaslane tuli enne teisi sellega appi – Alo (aitäh!). Skilli polnud, mis oli – tohutu füüsiline põhi. Seda saab läbi miljonite korduste. Pigutad, annad maksimumi ja nii päevast päeva. Aasta hiljem olin juba edukalt profiringis, amatöörtase jäi põhimõtteliselt vahele. Nagu mingi surematu, lähed ja lähed, kuni eesmärk on täidetud. See peegeldub senini ka mu fight stiilis, saan hunniku lööke sisse, nägu verine ja mind see ei huvita, ma lähen edasi.

Tööeetika. Kui mulle midagi meeldib, siis ma satun sellest täielikku sõltuvusse, see muutub mu eesmärgiks. Kõik mis ma teen, on selleks, et olla parem fighter. Terve päev panustan spordile. Mis või kes mind motiveerib? - ma ise motiveerin, mul on eesmärk, ma investeerin iseendasse. See on mu tugevus, aga võib olla ka nõrkus. Treener ei pea mulle ütlema, et tule trenni, pigem peab mind sealt eemale hoidma. Kui on trennivaba päev, siis ma lähen ja leian võimaluse, kuidas trenn kirja saada. Kui meenutada, mida kõike ma teinud olen, siis see on päris võimas, mu tahtmine on võimas.

6:30 jõukas. Konkurendid veel magavad. November, 2016

Näiteks kui võistlesin juba Xplosionitel ja NR1, siis käisin ka täiskohaga tööl. Okei, tase on kõrge, tuleb ka treeningute mahtu tõsta, üks kord päevas ei piisa, teeme aega ka teisele trennile. Äratus 5:30, otse Spartasse jõusaali, päevaks tööle, õhtul kickpoksi trenn, 21:30koju, veidi aega toimetusteks, endale, perele ja 01:00 magama. Ja nii päris pikalt.

Lisaks mulle meeldib fasting, paastumine. Ka selles testind oma piire. Kaua ma suudan igasuguse söögita olla, kasvatan iseloomu. Kolmel korral olen 96h jõudnud, neli täispikka päeva ja selle juures treeninud tugevalt. Wow, päris loll.

Sõber Ahtiga. "Puhkus" Juuli, 2018

Jah, elad, õpid ja arened. Iseloom on tõesti tehtust kasvand, treenitus samuti. Puhkeoleku pulss vahel 35/min ja maksimaalset vist üle 175/min naljalt ei saagi. Olen pääsend sellise stiiliga kaugele. Kuid kuskil muutub see enesehävituslikuks. 2018 Augustis oli mul töölt puhkus, yaiii - nüüd on aega rohkem treenida. Kaks nädalat tegin 2-3 trenni päevas. Mõni päev isegi 4. Äratus, jooksma, sparrima, hiljem jõusaal ja õhtul veel rattaga sõitma. Samal ajal paastusin ka päris pikalt. Ja siis see mind tabas, ei saanud aru, mis asi see on!? Läks pisut aega ja mõistsin, ületreenitus. Olin kõik kehas olevad ressursid ära kulutanud. See on päris jube. Sellest taastumine võtab ikka kuid. Päris rööbastelt maha ei tulnud, jätkasin treenimist, vähendasin koormust, õppisin. Võistlesin, seal küll usun, et andsin veel maksimaalse, vaatamata ületreenituse mõjudele. Usun, et adrenaliin ja mõttejõud annavad rohkem, kui me ette oskame arvatagi.

Kujuta ette, et oled staadionil, treener ütleb, et vaatame kui kiiresti sa jooksed. Jooksed 100m, täiega, jõuad finišisse ja treener annab käsu kohe tagasi joosta, täiega, ja nii 10x. Kui pingutad maksimaalselt, siis teise jooksu sooritus langeb umbes 20%, jälle kolmanda, neljanda jne. Viimasel võibolla tõmbad hoopis tagareie ära ja kui ei tõmba, siis järgmine sa ei saa käiagi, trenni ei lähe, panus trennile on 0. Võtame sama olukorra algusest, jooksed esimese ära, puhkad 10 min ja teise veel, sarnased ajad, lõpetad päeva. Nüüd paari päeva pärast proovid veel ja teed uue rekordi, su 100% on nüüd pisut parem, kui varem. Oluline on teada, et saa ei arene trennis, vaid trenniväliselt ajal, kui sa sööd, magad – taastud.

Mis see smart training on siis? See on siiski hard training, see on 100%, aga tähtis on teada, kus see 100% konkreetsel päeval on. Ärkad üles, mõõdad pulssi, nädal aega näiteks on see 45/min – okei, see on sul optimaalne. Nüüd üks päev ärkad ja saad 60/min... see on märk, et sa pole taastunud, tuleb tagasi tõmmata. Puhkamine ei tähenda diivanil olemist, aktiivne puhkus on efektiivseim. Olgu selleks siis jalutuskäik, venitused, sörkjooks, korvpall vms, mis on madala intensiivsusega. Niimoodi on keha mõõdukalt stimuleeritud, ainevahetus toimib ja taastumine on efektiivne. Saad hommikuse pulsi tagasi <45le ja palun väga, tõmba end ribadeks, nihuta oma piire.